Tasuta lôunaid pole olemas:"Söö savi!"

[Hendrik Nekrassov]

Olgugi et Hendrik oli ääretult laisk inimene hakkas ta talle peale pressima aeg millal tuli lôpuks ülikooli üks aste ära lôpetada. Selleks oli vaja aga läbi saada kôik kohustuslikud ained. Just ühe nendest tegemiseks oli tal viimane aeg. Aine nimi oli "Kunsti ôpetamise alused: Ôpetamispraktika". Aine teoreetilise osa oli ta läbinud, eksam oli selles olnud ônneks valikvastustega test. Praktigaga oli natukene raskem lugu, nimelt pidi ta praktikast läbi saamiseks olema juhendajaks 5 kuni 10 liikmelisele grupile käsitöös, täpsemalt keraamikaas. Tegelikult olid noormehe teqdmised selles vallas suhteliselt olematud, aga kuna palgalised ôppejôud ei viitsinud ennast selliste kursuste andmistega koormata ning kôigilt tudengitelt eeldati enamus kunstialade algteadmistega kursia olekut vôi vähemalt piisavalt kursis olekut et olla targem keskmisest kursusele tulevast tahakodanikust kunstivôhikust, siis oli nooruk sunni ees see kursu siiski ära anda. Nagunii teadsid kôik, et ülikool korraldab kôigile avatud kursuseid vaid oma ühiskondliku kasulikkuse suurendamiseks ja maine parandamiseks linnaelanike seas. See oli rohkem nagu linnukese kirja saamine, mitte niivôrd raskekujulise kunsti teadmise edasi andmine. Ometigi olid kursused piisavalt populaarsed, et iga lôpetav tudeng saaks aimu ôpetaja elust. Hendrikul oli küll arusaamatu miks peaks olema temale, kui tulevasele mööblidisainerile kasuks ôpetamise kogemus, aga tema ôppejôud väitsid selle peale vastu, et igast laisast kunstitudengist ei saa rahvusvahelise firma esidisanerit, môni tudeng maandub näiteks lihtsa käsitöö ôpetaja ametis.
Igatahes, nagu oli Hendrik oma kursavendadelt kuulnud, polnud kursuse juhendajaks olemine täiesti ajaraisk olnud. Näiteks olid saanud tema kursavennad kursuse alguses trollida kursusel osalejaid sellega, et voolisid savist peeniseid ja muid taolisi asju, väites et see on täiesti loomilik ja kunstipärane etapp saviga ringi käimise ôppimisel. Lisaks oli mônel kursavennal nende jutu kohaselt eriti vedanud ning nende kursusele oli sattunud kohaliku keskkooli tüdrukuid. Nende puhul olid eelistanud kursavennad natukene isiklikemaid ôpetamisstiile, lisaks olid noored näitsikud olnud lihtsalt silmailuks.
Nônda läks Hendrik oma esimesele ôpetamise päevale vastu kahetiste tunnetega, ta oli saviga oskamatum kui väike laps plastiliiniga, aga vähemasti lootis ta saada selle kogemuse käigus veidi nalja. Ta sisenes klassiruumi kus pidi hakkama toimuma tema juhendatav kursus, viskas pilgu peale klassile, ruumis olid môned inimesed. "Jumal tänatud vähemalt ei ole seekord huvi olnud erit suur." Teinud kindlaks et kôik klassis viibijad olid tähelepanu temale pööranud, lausu ta justkui pähe ôpitult:"Tere päevast. Mina olen Hendrik, teie keraamika ôpetaja selleks kursuseks." Seda öelnud käivitas ta potikedra ning haaras kedra kôrval laual asuvast anumast kamaka märga savi ning viskas selle suure plärtsatusega pöörlevale kedrale.

[Veronica Diane Blake]

Tihtipeale öeldi küll, et suvi peaks olema ainult puhkamiseks ja mitte millegi asjaliku tegemiseks, aga nii ei arvanud Veronica, kui end lihtsalt huvi pärast ühele Hollis College'is toimuvale keraamikakursusele kirja oli otsustanud panna. Otseloomulikult oli neidis sõbrannasid ka kaasa kutsunud, aga ükski neist siiski vedu ei võtnud, ja Connor pidi niikuinii tööl olema, seega ei jäänud Verol lõpuks lihtsalt midagi muud üle kui sinna üksi minna, mitte et see nüüd ka väga halb oleks olnud. Suurema osa ajast oli neidis siiski erinevatest inimestest ümbritsetud, mõnikord võis see täitsa tüütuks muutuda. Vero vajas siiski ka vaheldust, aega lihtsalt iseendale, seetõttu sai siis ka see kursus valitud. Huvi keraamika vastu polnud ta siiani muidugi väga välja näidanud, aga kes teab, äkki avastab ta nüüd endas lisaks näitlemisele veel ühe kire? Ühesõnaga oli Veronica kursusele eelneval hommikul küllaltki positiivselt meelestatud ja üsna vara voodist väljas.
Siiski, temast mitteolenevatel põhjustel oli Vero lõpuks kodust lahkumisega natuke hiljaks jäänud, mis ühtlasi tähendas, et ta ei jõua ilmselt enam mitte mingi valemiga õigeks ajaks kohale. Siiski oli ta graafikust maas kõigest paar minutit, seega võis seda lihtsalt stiilseks hilinemiseks loota. Tuleb ainult loota, et kursuse läbiviija temaga samal arvamusel on, sest vastasel juhul ei ole see ilmselt just kõige parem esmamulje. Lõpuks hoone ees peatunud, kiirelt ratta seljast maha hüpanud ja selle ühe posti külge ka lukustanud, kohendas Veronica seljakotti, mis üle ühe õla rippus, enne kui kahepoolsetest ustest sisse kiirustas.
Kui lisada sinna veel aeg, mis kulus õige ruumi ülesleidmiseks, sisenes draamakuninganna järgmistest uksest täpselt neli minutit peale kokkulepitud aega, aga noh, ikka juhtub ju? "Palun väga vabandust," viis Veronica silmad prillidega noormehele klassi ees, enne kui end kuhugi ruumi tagaotsa istuma poetas, eelnevalt seljas olnud kott tooli kõrvale maha maandumas, oli neiu oma stiilse sisenemise siiski päris hästi pead kaotamata ära teinud ja viis nüüd kogu tähelepanu kutile, kes ei näinudki temast kuigi palju vanem välja, igatahes võis ehk olla tegemist üliõpilasega? Siiski ei saanud ta endale enam lubada tähelepanu keskpunktis olemist, muidu pöörab tasakaalu ruumis hoopistükkis pea peale.

[Hendrik Nekrassov]

Tund oli jõudnud kesta vaid loetud minutid, kui klassi kihutas ukse paukudes keegi noor näitsik. Ta küll vabandas ning puges siis kähku klassi taha osasse peitu, kuid nii seda asja Hendrik jätta ei plaaninud. Ta otsustas esimesel tunnil kohe veidi lõbutseda.
"Khm, kuidas teie nimi on? Palun kas te tuleksite siia esimesse pinki, te olete nagunii teistest natukene maha jäänud, kui te siia istuma tuleks, siis oleks mul lihtsam teid järje peale aidata. Seega kas te oleksite nii lahke ja tuleksite?" lausus noormees sõbralikul toonil, silmitsedes neidu altkulmu.

[Veronica Diane Blake]

Veronica oli muidugi lootnud, et too noor kutt ei pööra tema hilinemisele erilist tähelepanu ja läheb oma sissejuhatava kõne või millega iganes kohe edasi, aga otseloomulikult pidi ta tema poole otse pöörduma, mitte et kõigi tähelepanu keskpunktis olemine neidist kuidagi seganud oleks... Pigem oli ta sellega harjunud. "Veronica Blake," teatas ta küsimuse peale oma nime, kuid kergitas kulmu, kui kursuse läbiviija seejärel tahtis, et ta oma asjadega uuesti tõuseks ja esimesse pinki jalutaks. Oli see tõesti vajalik? "Ma jäin kõigest neli minutit hiljaks," märkis Vero rahulikult, kuid ajas end järgmisel siiski püsti, et paar sekundit hiljem kõige esimeses pingis maanduda, pilk endiselt prillidega noormehel. Vaevalt teda nüüd nii väga järje peale aidata on vaja, aga samas ei tahtnud Vero endale siin ka mitte mingeid jamasid.